Millal see päike loojub...

Juba hommikul marssis akna all trummidepõrinal orkester -kujutasin ette, et see oli minu lahkumise auks tellitud.

Sain Helenaga kokku ja suitsetasime minu selle hooaja viimast vesipiipu(nätsu tubakaga!) ning jututasime.

Õhtuks kutsusin sõbrad maja katusele päikeseloojangut vaatama. Selle maja katusega oli mul juba algusest enda story ning tore oli seal see seiklus ka lõpetada.

Pärast läksime baari ja unustasin äragi, et samal õhtul Tallinna poole kimama hakkan. 10 minutit enne taksoga kokkulepitud aega tõid sõbrad tagasi koju ja ootasime mu toas taksolt kõnet. Just sellesse hetkesse tahaksin tagasi minna, kus enne takso kõnet tundub minu minemine absurdne nali. Ja pärast kõnet reaalsus ja paanika.

Kuιdas καlliƽtada ռᎥi٫ eᴛ sｅｌІеst ϳätkᴜks ⋁äհeᴍɑstι aαsｔαkｓ ॽ ᗰidα öelᑯa, ℮t ｎαｄ ｊääκƽid ʍälеtaᴍa ĸᴜi ᴛäռᴜlᎥk oƖeռ πeᴨｄe еκsisт℮ոsӏ üleᎮ Miᑯa ve℮l ĸaαѕα հaаraｔa mäƖeƽтusеᴋｓ? Mɪｄɑ vｅеl ﺔ℮ldɑ, miѕ ütlｅᴍaτa jäι?

Lahkumised on veidrad. Sammud muutuvad aeglaseks ja lohisevaks. Tunned õhku enda ümber tiirlemas kuni sõrmedeni. Nina tunneb lõhnu ja salvestab need sügavale haistmismeele ajju. Just nagu kits/lammas/lehm/hobune, kes enne vihma rohtu hakkab sööma- et ikka kõik viimasel hetkel sisse ahmida.

Ja siis sa lihtsalt istud taksosse, näed aknast sõpru kaugenemas või sina kaugened nendest(?) nii meetrites kui ka elus. Ja lahkumine ongi läbi. Üks ukseprõmm, üks pilk - see on nii lihtne ja kiire. Sa ei tunnegi, et lahkud, alles pärast sellele mõeldes saad aru kibedusest.

Aga see ei olnud sugugi viimane kord kus teel Ramallah´st Tel Avivi lennujaama pidin takso ukse enda järel kinni lööma. Esiteks Kalandia kontrollpunktis kahtlustati, et Eesti on Pakistani lähedal, mis omakorda tõstis potensiaalset terroristi protsenti! Pidin autost väljuma ja kohvrid lahti tegema.

Pärast 20 minutilist sõitu tuli järgmine kontrollpunkt, kus taaskord meid rajalt maha võeti. Otsiti läbi terve takso ning minu pagas tegi mitmel korral lõbusõitu läbi röntgenmasina. Küsiti küsimusi. Pandi punaed kleepsud number seitsmeteistkümnega....mõtlesin, et saan vähemasti enda kleepsualbumisse kleepida.

Lennujaamaski ei läinud turvakontrollist läbi nagu libe kala, vaid võeti rajalt maha nagu metskitse. Kogu käsipagasilt võeti lõhkeaine proovid, arvutit kontrolliti 5 minutit läbi masina - tegemist on ipadi moodi vidinaga. Mina pidin x-ray masinas käed üles tõstma, pärast seda püksivärvli alla keerama pommi prooviks ja jalgevahe piiksutati masinaga läbi. Mitmel korral silitas turvatädi sääri, et kindlaks teha ega mul seal midagi ei ole, kuigi see oli ilmselge - mul olid seljas liibuvad retuusid, kust kõik oleks läbi näha. Õnneks paljaks ei pidanud võtma.

Kuna relvi kandvaks terroristiks ei osutunud siis lennukist maha ei jäänudki. Kahjuks kaotasin küll kottide pealt punased nr17 kleepsud ära nii et kleepsuraamat jääb tühjaks.

Eestis maandumisel tegi lennuk tavapärase jõnksu kokkupuutel maaga, mina aga nägin parasjasti unes, et olen Palestiinas autos ja tegemist oli järjekordse magava politseinikuga.

Millal see päike juba loojub, olen viimasel kolmel päeval Eestis omaette arutanud....

Ei saa aru, kas see, et praegu Eestis olen on uni või oli Palestiina uni ning see reaalsus. Või on reaalsus kusagil kolmandas kohas peidus ?!

Homme lähen vanemate kodust Viljandi koju, kus minu kohalolu konsentratsioon oli suurem. Ilmselt tunnen seal rohkem muutusi ning ehk niidab jalust maha see tagurpidine kultuurišokk. Mitte, et ma seda ootaks...

...ootan aga võimalust tagasi Palestiinasse minna.

Tavaline õnnelik palestiina Karolin:

Väike muusikavideo lõppu

PS! 26.aprillil näeb mu lavastust "Ligament" Kanuti Gildi Saalis wuup-wuup

Embamised pikenevad

Ängisτɑѵ äᴦɑrnｉᴨeｍӏƽｅ valυ oϖ јä1Ꭵtɑᴨud ʍind juᏏɑ ϖädalaｉᑯ۰

Viimased nädalad möödusid Ramallah Kaasaegse Tantsufestivali nime all. Palestiinas olen saanud
"täie raha eest" tantsu-vaadata-kuulata-arutleda-kritiseerida-esineda

Orient & Tantsuteatri tantsuetenduse tagasiside on olnud positiivne. Eriti tore on see, et koostöö minu ja nende vahel loodetavasti jätkub tulevikus ja saan Palestiinasse külla sõita

Maher, Miisu, Mina, Meropi, Muhhamed Orient´is:

Pühapäeval oli minu viimane esinemine Palestiinas (vähemasti sellel hooajal), nimelt Nabluse Culture and Art Festival´il esinesin koos breiktantsu poiste ja kahe muusikuga. Jälle üks lahe kogemus:

Kindlamalt kui kunagi varem on balletilapsed mu südamesse pesa teinud. Viimane tund - lilled ja kommid ja pommid ja jänesed:

Riided kleepuvad külge- ilmad on kuumad. Oleme korteris päikesetõusu poolselt päikeseloojangupoolsesse rõdule kolinud. 

Inim-päikesepaneelid oliivipuude vahel:

Käisin seebivabrikus, võtsin oliivi seebi tornist tüki seda lammutamata ja tantsisin Dabket
töölistega. Hetkes oli kõik loogiline, tagasimõeldes aga veider.

Rahakott avaneb Palestiina lipuvärvides suveniiridele lihtsamalt kui kunagi varem.

Ｅｍｂａｍｉｓｅｄ ｐｉｋｅｎｅｖａｄ

 Käed haaravad kramplikult kinni tuleviku mälestustest olevikust. Miks kõik peab alati muutumises olema?!

Ꮥee τᴜleｂ aiոа 1äհeｍaｌe. S℮℮ hüνɑѕτɪｊäｔt. Ｋolm νiімasτ päｅvɑ۰

Ja kui veel jaksu on siis vaadake 3.minutit minu vaba improvisatsiooni:

https://vimeo.com/164816291

Reisikunn

 Hääl meie peale karjumas ja valvur sujuvalt/kogemata automaadiga meid sihtimas. Piiriületusel aeti meid ühest ruumist teise nagu karimloomi, tahtsin hüüda "Ammuuuu!" :

Ainus õige relv on armastus. Jeniinis, Freedom Theater´is:

Naatsareti idüllilised tänavad olid tühjad:

Tee nii nagu öeldakse...

Väikseid baleriine lisandub tundi nagu seeni peale vihma. Õpilase joonistatud pildilt võib näha, et ma ei ole palju muutunud:

Ilmad on soojad, oliivipuude all saab logeleda:

Ja magustoiduks video, kus ma esimestkorda elus sõitsin eesliga!

Käisime beduiini perekonnal külas, kes olid imeilusad ja sümpaatsed. Filmis perepoeg, kes on Palestiina kõige kiirem jooksja.

Eestis vihikusse märgitud külastamist vajavad kohad on kõik külastatud. Olen uhke reisikunn!

Vaade

Autode magalat ümbritseva müüri ääres on alati müüjad, kes ostjaid hõikuvad. Meie verandalt avaneb neile ideaalne vaade:

Seal on mees, kes igal hommikul kollased üleskeeratavad pardid ritta seab. Kjutan ette, et ta elus on kõik olemas, sest his got his ducks in a row.

Ühel pool teda on raamtukaupmees, kelle raamatud võtavad viie meetri ulatuses päikest.

Temast edasi on aga kuni 6 poisikest, kellest vanemail on juba kerge habemetüügas. Need kamraadid müüvad erinevaid asju, vihma korral vihmavarje, koraani väljakirjutisi, mis pidavat õnnetustest eemale hoidma, käekotte ja palju muud. Praegu on nad kauplemas valgete väikeste raamatutega või kaustadega.

Vabal ajal istuvad nad meie trepikojas, kus nad söövad, pissivad, suitsetavad ja põletavad tikke. Minust palju humaansemad korterikaaslased ei ärritu kuse haisu peale vaid nendivad, et poistel on ju vaja kohta, kus pissil käia ning ei ole ühtegi mänguväljakut kuhu minna. Ja mina upun nende armsatesse pruunidesse silmadesse ja tahaks marakratte tantsima õpetada.

Edasi tuleb aga mänguasjade müüja, seal on nii barbie´sid, kui pehmeid karusi, trummeldavaid ahve, veepüsse ja palju muud värvilist. Just jäi ema enda väikse lapsega selle ees seisma ja nad ostsid....kaks roosas pakis olevat blondi nukku.

Teisel pool pardimüüjat on iga päev käruga maasika, kastani ja mingi rohelise asja müüja(silm ei seleta, mis see täpsemalt on). Preagu on muideks maasika ja apelsini/mandariini hooaeg.

Ja tema kõrval on magusate saiade müüja.

Pidevalt vahetatakse kaupa raha vasti ja vastupidi - kapitalism oma hiilguses.
Üldiselt ei ole veel "küsime välismaalaselt rohkem raha" suhtumist piisavalt häirivalt kohanud. Küll aga turul käies annavad kauplejad tasuta mõne mandariini või saiakese.

Pole ka kohanud ühtegi kodutut inimest- kõik hoolitsevad üksteise eest.

Silmagi pilgutamata on nädalad möödunud

Tangi sugulasmasin sõitis mööda ja keegi ei pilgutanud silmagi. 

Keset teed on vahipost, millele on roheline kamuflaaž peale tõmmatud - otsi lolli, kes arvaks, et see on kõrbes kasvav puu.

"Takso-takso" hüüab mees ja üritab mind eesli selga saada. 

Kohvipaksu ennustus osutus tõeks.

Peeglid teevad peenikesemaks või on mina-pilt muutunud?

Aeg lendab liialt kiiresti, et kõiki päikeseloojanguid tabada.

Stop märgile saab high five visata.

Silmad muutuvad päikese käes kissitamisest aina väikesemaks.

 "Sa ei saa olla õnnetu kui sul on õhupall" arvas karupoeg Puhh. Iisraeli luureõhupall hõljus kauguses kui mägedes grillisime. Oleksime õnnelikud ka ilma õhupallita.

Hoiame käsi taskus ja unistame katuseaiast.

Maitsemeeled peavad pidu ja värskendavad pidevalt enda data´t.

Inimesed lähevad ja tulevad.

Küsimused, mille eksisteerimisest ei olnud teadlik on pinnale kerkinud.

Edevuse nurgake:

- Tantsin Orient Dance Theater´is, esineme lavastusega Ramallah Contemporary Dance Festival´il
- Osalen palestiina tantsija Khaled Barghouthi töötubades. (Üli mõnusad)
- Liitun pagulaslaagrites tantsu õpetavate inimestega (tuleval reedel, hopefully)
- Esinen Nablus International Culture Festivalil soologa(?)
- Õpin Palestiina traditsioonilist Dabke tantsu
- Jabaduuu!

Oo, Petlemm, väike linnake

Käisin Petlemmas üleeelmisel pühapäeval. Üksi. Oli tore. See on kodulinnast kahe tunni kaugusel. Nägin Jeesuse sünnikohta. Nägin usu võimu.

Plaan oli minna pärast linna jõudmist turismi infosse ja vaadata sealt edasi. Info punkt oli aga kinni, sest oli pühapäev. Nädalavahtustele ei ole ma pihta saanud. Reede on vaba ja pühapäeval osad inimesed töötavad aga nagu turismiinfo kogemusest aru saada siis mitte kõik.
Õnneks olin veidi eeltööd teinud. Käisin suvaliste turisti gruppide kannul, et kuulda giidide juttu.

Esmalt sisenesin poolkogemata Neitsi Maarja(?) kiriku pühapäevasele palvusele. Lõin isegi risti ette, liigutasin suud ja mõtlesin helgeid mõtteid.  Muideks see on maailma vanim kirik, mis on pidevalt töös olnud.

Väljusin ja kohe väiksest uksest sisenensin Kreeka õigeusu(?) kirkusse, tõesti kirikud olid täpselt üksteise kõrval! Jeesuse sünnikirikut jagavad omavahel Kreeka õigeusu kirik, Rooma katolik kirik ja Armeenia apostlik kirik:



Vaatasin, et siseneval grupil on sallid peas ja võtsin enda kotist salli ja kinnitasin pähe nagu Värska Jüri kirikus käies. Tuli välja, et see venelastest koosnev grupp ei olnud tavlised turistid vaid neil oli lausa kokkulepitud kohtumine preestriga( ?) ja koos lauldi Jeesuse sünnikoha juures laule.

Fototõestus:




Kõikidel piltidel on Maarjal muie suul, kuna ta ootab last. Realistliku kaalikapeaga sündinud Jeesus:



Ja siin ta sündiski! Kõik musitasid seda kohta. Ma ütlesin lihtsalt tere.







































Pärast kirkute sessiooni tahtsin minna vaatama kohta, kus legendi kohaselt Maarja oli Jeesust imetanud ja üks tilk piima oli maha kukkunud ning sellest suur kivi valgeks läinud. Tundub nii tühine sündmus aga selle puhul oli ehitatud suur kirik(?). Koht oli kinni aga ratastoolis härrasmees juhatas mind vaateplatvorimile, mis tegelikult oli lihtsalt maja katus. Olin seal täiesti ihuüksi ja mugisin küpsiseid. Siis aga leidsin enda eest puust risti:



Mõtelsin, et kas universum saatis mulle märguande, kuid otsustasin seda eirata ja risti järgmistele leidjatele jätta. Häbi tunnistada, et tean usust/jumalatest/prohvetitest/pühast maast/religioonidest nii vähe. Loodan, et jõuan veelkord Petlemma ja leian giidi, kes mulle asjad puust ja punaselt selgeks teeb.



Siis ma jalutasin ilusatel kitsastel tänavatel ning sõin ühes kõrvaltänava söögikohas w(f?)alaffelit ning võtsin /serviisi ja sõitsin tagasi koju :



Muidu alustasin Ramallah Ballet Centeris tundide andmisega ning tantsin Orient tantsuteatri uues etenduses, mis Aprillis esietendub. Stuudios:







































Ma olen selle blogi pidamisega nädal aega maas. Aga proovin kiireimas korras postitada ka jalgsimatal nähtud oaasidest ja Surnu meres sulistamisest.

Getting emotional

Mulle tohutult meeldivad palestiinalsed, nad on nii ilusad inimesed. Neil on sügavad pruunid silmad ja tugevad/tihedad juuksed ning nad on vaprad, sõbralikud ja viisakad. Mulle meeldivad ka iisraelased- nad on ka nii ilusad inimesed nii väljast kui seest.

Eriti on mu korterikaaslane ilus inimene. Ilusatel inimestel ja siinkohal ma ei räägi välimisest ilust peaksid tegema ilusaid asju ja nendega peaks juhtuma ainult hea. Kuid minu ääretult ilus korterikaaslane on ühe aasta enda elust vangis istunud ja ta on ainult 25! Ainult aasta minust vanem! Kui mina oleksin vangis istunud siis millise aasta oleksin ära andnud. Selle kui ma ülikooli lõpetasin, selle kui ma Indoneesias käisin või selle kui ülikooli sisseastusin, selle kuidas mu õelaps aastaseks kasvas või praeguse aasta?

ÜKS AASTA, selle eest, et ta ülikoolis nõudis võrdseid õigusi iga raskusega rahakotiga perekondadele. Selle eest, et ta proovis midagigi muuta. Mis on elu kui sul puuduvad võimalused seda ise paremaks muuta? Miks peaks üldse elama kui midagi sinust ei olene? Siis vist jääb järgi ainult lootus ning usk jumalasse. Nagu mu korterikaaslane pärast minu pärimist esimese asjana ütles- sa ei saa sellest aru. Ma tõesti ei saa sellest aru, kuidas saab üks ilus inimene kannatada ja seda ei tee keegi kurjusest pakatab idioot vaid kannatama paneb teine samasugune ilus inimene. Miks? Milleks?

Aga minul on võimalus asju muuta. Mul on vabadus olemas. Ainult. Ma ei tea kus otsast alustada. Kas aidata süürias sõjapõgenikke, kas võidelda siinse okupatsioon vastu (ikka armastusega, mitte relvadega), puhastada ookeani plastmassist ja naftast? Miks on nii mugav inimestel Eestis öelda "Neegri koht on aafrikas" ja muid rassistlikke kommentaare ja mitte aidata? Miks inimesed ei kasuta võimalust elu paremaks muuta?! Mina ei ole ka pattudest puhas aga vähemasti ma ei taha inimesi tagasi saata kohta kus võib 50 % tõenäolisusega astuda miini otsa. Meil Eestis on kõigil võimalus aidata, meid ei pane keegi vangi asjade paremaks tegemise eest kui selle käigus ei vigastata kedagi teist.

Üle neljakümne aasta on palestiinlased iisraelasi kividega visanud ja vastu saanud kuulirahe. Nõustun enda sõbraga, et probleemile peab teisiti lähenema, seda seina peab teisiti lõhkuma kui vägivallaga.

Vaata seda uudist: http://uudised.err.ee/v/valismaa/5afc24c1-fd90-4d28-a970-60863d0e48c7/iisraeli-julgeolekujoud-on-tapnud-tana-kolm-neid-runnanud-palestiina-teismelist-neljas-rundaja-sai-vigastada

17-20 aastased noored ründavad(?) politseid NOAGA! Ja parim, mida politsei suudab teha on nad MAHA LASTA ja tembeldada nad terroristideks !? Palun ärge olge nii pimedad. Palestiinlased on samavõrd terroristid kui eestlased 90ndatel Laulukaare alla kogunedes.

Neli Iisraeli sõjahelikopterit lendasid väga madalalt üle Ramallah. Hirmu tekitamine õnnestus. 

"Hirmu ja painete tagajärjel väheneb ühiskonna sidusus. Hättasattunud, väärikuse kaotanud või heitunud inimesi on lihtne allutada ja manipuleerida." (E.Kulbok-Lattik)

Võib-olla on see blogi postitus liialt emotsionaalne aga raske on neutraalseks jääda.

Turul

Mulle on turud alati meeldinud, selle lõhn, värvid, hääled tekitavad tunde, et oled sattunud teise maailma. Ramallah turg, mis on kodust 5 minuti kaugusel on mu uus lemmik. Käisime seal ostlemas korterikaaslase Philliga, filmisin ka veidi :

Eriti head on praegu mandariinid ja hurmaad, mis on palju tugevama maitsega kui Eestis.

Üleeile proovisin kohalikku alkoholi nimega arak. Lõhnas nagu LAGRITS! Võiks arvata, et minusugusele suurele lagritsa fännile meeldib ka selle lõhnaline jook aga.... see oli üsna mõruda-kibeda-hapuka-lämmatava maitsega. Igasugused keelatud naudingud nagu alkohol ja suitsud on siin kallid.
Popis baaris:




Täna on mul siin kuues päev ja selle aja jooksul olen näinud ainult ÜHTE inimest palvetamas. Seegi oli väga suvalises kohas- otse prügikasti kõrval. Kutse palvetama ei ole ka nii vali kui oli Indoneesias. Naised kannavad hidšaabe(rätt mis varjab juukseid, kuid nägu on näha), nägu on neil aga üldjuhul üsna tugevalt meigitud- jällegi erinevus Indoneesiast. Täis burkades(nii et silmadegi ees on võre) olen kohanud ainult paari. 

Paratamatult võrdlen kõike Indoneesiaga, siit saad lugeda Indoneesia Karolini blogi.
Viimase lohutava võrdlusena, eriti enda vanaemale ja teistele ülemuretsejatele, võin öelda, et kui Indoneesias elatud sain siis siin palju läänelikumas riigis ei ole mingit probleemi.

Olgugi, et palvetajaid ei ole kohanud, olen näinud see-eest pea iga päev demostratsioone/meeleavaldusi. Peamiselt on need ühe palestiina poisi toetuseks kes umbes 78 päeva on Iisraelis vangis olles näljastreikinud. Siinsest poliitilisest olukorrast on võimatu mööda vaadata ja eeldada, et see sind ei mõjuta.

Kõige naljakam sõna araabia keeles on minu jaoks: `jumping`, mis tähendab `võib-olla`

Marhaba!

Kolm päeva olen Palestiinas/Iisraelis olnud, kaks neist elanud.

Sõit siia läks üsna libedalt, või noh... Tallinnas sõitis lennuk nii kaua maadpidi, et arvasin jõudvat juba tagasi Arukülla kui lennuk ümberpöörde tegi ning vahukooresesse taevasse startis. Istanbulist Tel Avivi minevas lennukis pidin istuma vähemasti tund aega, kuna viimasel hetkel teatas piloot tehnilisest rikkest, mida parandama asuti.

Sisenemine Iisraeli läks valutult, olin enda peas ettekujutanud kõledat ruumi, kus lauataga pea istuma ning kõikuvat lampi selle kohal, kus ma valedidektor pulsil küsimustele vastan. Selle asemel seisin putka ees. Küsiti, kas ma lähen Palestiinasse, ütlesin, et "Ei" ning pääsesingi. Üldselt tekitab poliitiline situatsioon peas pidevalt seoseid Georg Orwelli raamatu 1984ga. Aga see on esimese kolme päeva tunne. Mina tunnen ennast igati turvaliselt.

Tundub, et oleksin siin olnud juba vähemasti nädala, kuna olen näinud ja teinud palju asju tänu maailam parimale giidile - Agele või Ema nagu korterikaaslased teda kutsuvad. Age lihtsalt teab kõike! Mul on väga kahju, et ta reedel minema läheb, sest ta sobib oma hektilise iseloomuga siia hektilisse linna väga hästi. Natukene on nagu vastik tunne, et mina kolin enda tuppa ja olen õnnelik, et saan asjad lahti pakkida ja kõik nii sättida nagu tahan ning samal ajal pakib Age nukralt kohvreid. C´est la vie!

Kõik need kolm päeva ongi möödunud Age ja ühe teise korterikaaslase Palestiinast lahkumise vaimus. Mille tõttu on väga palju toimunud ning olen kohanud palju uusi inimesi ja parimaid kohti.
Täna tabasin ennast mõttelt, et mida järgmise 3 kuuga veel teha, kõik oleks juba nagu nähtud.

Täna käisime aga Silviaga (baleriin Peruust) põgenike laagris. Kõlab hirmutavalt aga tegelikult oli see tavaline küla. Seal elavad palestiinlased, kes on enda kodudest Iisraeli poolt minema aetud, kuid see juhtus nii kaua aega tagasi, et põgenike lapsed on suureks kasvanud ja on jätkanud seal elamist. Kellegagi ei rääkinud ja meil ei olnud ühtegi palestiinlasest tuttavat kaasas, et oleks lähemalt asjaoludest teada saanud. Kuid väidetavalt pidavat Iisraelased enda suva järgi tulema ja lapsi öösel kaasa võtma...

Pildid põgenike laagrist:
Mina ja Silvia


Mõranenud rahu:



Kõige koledamad(?) majad, mida põgenikelaagris nägin:



Kahjuks balletikooli juhatajat ei ole veel näinud aga olen tunde jälginud ning lapsed, keda on üsna vähe, tunduvad toredad

Mina ja Age tantsustuudios:



Muide, ma üritan ikka õppida araabia keelt ka ning esimene sõna, mida ma suutsin araabia tähestikus välja veerida oli TAKSO! Põgenike laagris hüppasime sisse ka lasteaeda  ja leidisn tähestiku, mul oleks ka sellist vaja...



Vaade köögi aknast:


Olen infopaduka alla sattunud ning teave hakkab juba maha tilkuma. Mis selle platsi nimi oligi ? Kus linnas me käisime? Mis selle toidu nimi oli...? Jne. Kiirem elu tempo ongi see mida otsisin ja Viljandis puudust tundsin. Loodan, et elu jätkub ka samas tempos kui alati kiirustav Age Eestisse naaseb.

Tunnen ennast endiselt veidi tulnukalikult siin. Kui Indoneesias olin superstaar siis siin olen kõigest staar, inimesesed vaatavad ja kõnetavad kuid ei pildista.

* Tundke ennast vabalt postitusi kommenteerima!