Marhaba!

Kolm päeva olen Palestiinas/Iisraelis olnud, kaks neist elanud.

Sõit siia läks üsna libedalt, või noh... Tallinnas sõitis lennuk nii kaua maadpidi, et arvasin jõudvat juba tagasi Arukülla kui lennuk ümberpöörde tegi ning vahukooresesse taevasse startis. Istanbulist Tel Avivi minevas lennukis pidin istuma vähemasti tund aega, kuna viimasel hetkel teatas piloot tehnilisest rikkest, mida parandama asuti.

Sisenemine Iisraeli läks valutult, olin enda peas ettekujutanud kõledat ruumi, kus lauataga pea istuma ning kõikuvat lampi selle kohal, kus ma valedidektor pulsil küsimustele vastan. Selle asemel seisin putka ees. Küsiti, kas ma lähen Palestiinasse, ütlesin, et "Ei" ning pääsesingi. Üldselt tekitab poliitiline situatsioon peas pidevalt seoseid Georg Orwelli raamatu 1984ga. Aga see on esimese kolme päeva tunne. Mina tunnen ennast igati turvaliselt.

Tundub, et oleksin siin olnud juba vähemasti nädala, kuna olen näinud ja teinud palju asju tänu maailam parimale giidile - Agele või Ema nagu korterikaaslased teda kutsuvad. Age lihtsalt teab kõike! Mul on väga kahju, et ta reedel minema läheb, sest ta sobib oma hektilise iseloomuga siia hektilisse linna väga hästi. Natukene on nagu vastik tunne, et mina kolin enda tuppa ja olen õnnelik, et saan asjad lahti pakkida ja kõik nii sättida nagu tahan ning samal ajal pakib Age nukralt kohvreid. C´est la vie!

Kõik need kolm päeva ongi möödunud Age ja ühe teise korterikaaslase Palestiinast lahkumise vaimus. Mille tõttu on väga palju toimunud ning olen kohanud palju uusi inimesi ja parimaid kohti.
Täna tabasin ennast mõttelt, et mida järgmise 3 kuuga veel teha, kõik oleks juba nagu nähtud.

Täna käisime aga Silviaga (baleriin Peruust) põgenike laagris. Kõlab hirmutavalt aga tegelikult oli see tavaline küla. Seal elavad palestiinlased, kes on enda kodudest Iisraeli poolt minema aetud, kuid see juhtus nii kaua aega tagasi, et põgenike lapsed on suureks kasvanud ja on jätkanud seal elamist. Kellegagi ei rääkinud ja meil ei olnud ühtegi palestiinlasest tuttavat kaasas, et oleks lähemalt asjaoludest teada saanud. Kuid väidetavalt pidavat Iisraelased enda suva järgi tulema ja lapsi öösel kaasa võtma...

Pildid põgenike laagrist:
Mina ja Silvia


Mõranenud rahu:



Kõige koledamad(?) majad, mida põgenikelaagris nägin:



Kahjuks balletikooli juhatajat ei ole veel näinud aga olen tunde jälginud ning lapsed, keda on üsna vähe, tunduvad toredad

Mina ja Age tantsustuudios:



Muide, ma üritan ikka õppida araabia keelt ka ning esimene sõna, mida ma suutsin araabia tähestikus välja veerida oli TAKSO! Põgenike laagris hüppasime sisse ka lasteaeda  ja leidisn tähestiku, mul oleks ka sellist vaja...



Vaade köögi aknast:


Olen infopaduka alla sattunud ning teave hakkab juba maha tilkuma. Mis selle platsi nimi oligi ? Kus linnas me käisime? Mis selle toidu nimi oli...? Jne. Kiirem elu tempo ongi see mida otsisin ja Viljandis puudust tundsin. Loodan, et elu jätkub ka samas tempos kui alati kiirustav Age Eestisse naaseb.

Tunnen ennast endiselt veidi tulnukalikult siin. Kui Indoneesias olin superstaar siis siin olen kõigest staar, inimesesed vaatavad ja kõnetavad kuid ei pildista.

* Tundke ennast vabalt postitusi kommenteerima!