Silmagi pilgutamata on nädalad möödunud

Tangi sugulasmasin sõitis mööda ja keegi ei pilgutanud silmagi. 

Keset teed on vahipost, millele on roheline kamuflaaž peale tõmmatud - otsi lolli, kes arvaks, et see on kõrbes kasvav puu.

"Takso-takso" hüüab mees ja üritab mind eesli selga saada. 

Kohvipaksu ennustus osutus tõeks.

Peeglid teevad peenikesemaks või on mina-pilt muutunud?

Aeg lendab liialt kiiresti, et kõiki päikeseloojanguid tabada.

Stop märgile saab high five visata.

Silmad muutuvad päikese käes kissitamisest aina väikesemaks.

 "Sa ei saa olla õnnetu kui sul on õhupall" arvas karupoeg Puhh. Iisraeli luureõhupall hõljus kauguses kui mägedes grillisime. Oleksime õnnelikud ka ilma õhupallita.

Hoiame käsi taskus ja unistame katuseaiast.

Maitsemeeled peavad pidu ja värskendavad pidevalt enda data´t.

Inimesed lähevad ja tulevad.

Küsimused, mille eksisteerimisest ei olnud teadlik on pinnale kerkinud.

Edevuse nurgake:

- Tantsin Orient Dance Theater´is, esineme lavastusega Ramallah Contemporary Dance Festival´il
- Osalen palestiina tantsija Khaled Barghouthi töötubades. (Üli mõnusad)
- Liitun pagulaslaagrites tantsu õpetavate inimestega (tuleval reedel, hopefully)
- Esinen Nablus International Culture Festivalil soologa(?)
- Õpin Palestiina traditsioonilist Dabke tantsu
- Jabaduuu!

Oo, Petlemm, väike linnake

Käisin Petlemmas üleeelmisel pühapäeval. Üksi. Oli tore. See on kodulinnast kahe tunni kaugusel. Nägin Jeesuse sünnikohta. Nägin usu võimu.

Plaan oli minna pärast linna jõudmist turismi infosse ja vaadata sealt edasi. Info punkt oli aga kinni, sest oli pühapäev. Nädalavahtustele ei ole ma pihta saanud. Reede on vaba ja pühapäeval osad inimesed töötavad aga nagu turismiinfo kogemusest aru saada siis mitte kõik.
Õnneks olin veidi eeltööd teinud. Käisin suvaliste turisti gruppide kannul, et kuulda giidide juttu.

Esmalt sisenesin poolkogemata Neitsi Maarja(?) kiriku pühapäevasele palvusele. Lõin isegi risti ette, liigutasin suud ja mõtlesin helgeid mõtteid.  Muideks see on maailma vanim kirik, mis on pidevalt töös olnud.

Väljusin ja kohe väiksest uksest sisenensin Kreeka õigeusu(?) kirkusse, tõesti kirikud olid täpselt üksteise kõrval! Jeesuse sünnikirikut jagavad omavahel Kreeka õigeusu kirik, Rooma katolik kirik ja Armeenia apostlik kirik:



Vaatasin, et siseneval grupil on sallid peas ja võtsin enda kotist salli ja kinnitasin pähe nagu Värska Jüri kirikus käies. Tuli välja, et see venelastest koosnev grupp ei olnud tavlised turistid vaid neil oli lausa kokkulepitud kohtumine preestriga( ?) ja koos lauldi Jeesuse sünnikoha juures laule.

Fototõestus:




Kõikidel piltidel on Maarjal muie suul, kuna ta ootab last. Realistliku kaalikapeaga sündinud Jeesus:



Ja siin ta sündiski! Kõik musitasid seda kohta. Ma ütlesin lihtsalt tere.







































Pärast kirkute sessiooni tahtsin minna vaatama kohta, kus legendi kohaselt Maarja oli Jeesust imetanud ja üks tilk piima oli maha kukkunud ning sellest suur kivi valgeks läinud. Tundub nii tühine sündmus aga selle puhul oli ehitatud suur kirik(?). Koht oli kinni aga ratastoolis härrasmees juhatas mind vaateplatvorimile, mis tegelikult oli lihtsalt maja katus. Olin seal täiesti ihuüksi ja mugisin küpsiseid. Siis aga leidsin enda eest puust risti:



Mõtelsin, et kas universum saatis mulle märguande, kuid otsustasin seda eirata ja risti järgmistele leidjatele jätta. Häbi tunnistada, et tean usust/jumalatest/prohvetitest/pühast maast/religioonidest nii vähe. Loodan, et jõuan veelkord Petlemma ja leian giidi, kes mulle asjad puust ja punaselt selgeks teeb.



Siis ma jalutasin ilusatel kitsastel tänavatel ning sõin ühes kõrvaltänava söögikohas w(f?)alaffelit ning võtsin /serviisi ja sõitsin tagasi koju :



Muidu alustasin Ramallah Ballet Centeris tundide andmisega ning tantsin Orient tantsuteatri uues etenduses, mis Aprillis esietendub. Stuudios:







































Ma olen selle blogi pidamisega nädal aega maas. Aga proovin kiireimas korras postitada ka jalgsimatal nähtud oaasidest ja Surnu meres sulistamisest.

Getting emotional

Mulle tohutult meeldivad palestiinalsed, nad on nii ilusad inimesed. Neil on sügavad pruunid silmad ja tugevad/tihedad juuksed ning nad on vaprad, sõbralikud ja viisakad. Mulle meeldivad ka iisraelased- nad on ka nii ilusad inimesed nii väljast kui seest.

Eriti on mu korterikaaslane ilus inimene. Ilusatel inimestel ja siinkohal ma ei räägi välimisest ilust peaksid tegema ilusaid asju ja nendega peaks juhtuma ainult hea. Kuid minu ääretult ilus korterikaaslane on ühe aasta enda elust vangis istunud ja ta on ainult 25! Ainult aasta minust vanem! Kui mina oleksin vangis istunud siis millise aasta oleksin ära andnud. Selle kui ma ülikooli lõpetasin, selle kui ma Indoneesias käisin või selle kui ülikooli sisseastusin, selle kuidas mu õelaps aastaseks kasvas või praeguse aasta?

ÜKS AASTA, selle eest, et ta ülikoolis nõudis võrdseid õigusi iga raskusega rahakotiga perekondadele. Selle eest, et ta proovis midagigi muuta. Mis on elu kui sul puuduvad võimalused seda ise paremaks muuta? Miks peaks üldse elama kui midagi sinust ei olene? Siis vist jääb järgi ainult lootus ning usk jumalasse. Nagu mu korterikaaslane pärast minu pärimist esimese asjana ütles- sa ei saa sellest aru. Ma tõesti ei saa sellest aru, kuidas saab üks ilus inimene kannatada ja seda ei tee keegi kurjusest pakatab idioot vaid kannatama paneb teine samasugune ilus inimene. Miks? Milleks?

Aga minul on võimalus asju muuta. Mul on vabadus olemas. Ainult. Ma ei tea kus otsast alustada. Kas aidata süürias sõjapõgenikke, kas võidelda siinse okupatsioon vastu (ikka armastusega, mitte relvadega), puhastada ookeani plastmassist ja naftast? Miks on nii mugav inimestel Eestis öelda "Neegri koht on aafrikas" ja muid rassistlikke kommentaare ja mitte aidata? Miks inimesed ei kasuta võimalust elu paremaks muuta?! Mina ei ole ka pattudest puhas aga vähemasti ma ei taha inimesi tagasi saata kohta kus võib 50 % tõenäolisusega astuda miini otsa. Meil Eestis on kõigil võimalus aidata, meid ei pane keegi vangi asjade paremaks tegemise eest kui selle käigus ei vigastata kedagi teist.

Üle neljakümne aasta on palestiinlased iisraelasi kividega visanud ja vastu saanud kuulirahe. Nõustun enda sõbraga, et probleemile peab teisiti lähenema, seda seina peab teisiti lõhkuma kui vägivallaga.

Vaata seda uudist: http://uudised.err.ee/v/valismaa/5afc24c1-fd90-4d28-a970-60863d0e48c7/iisraeli-julgeolekujoud-on-tapnud-tana-kolm-neid-runnanud-palestiina-teismelist-neljas-rundaja-sai-vigastada

17-20 aastased noored ründavad(?) politseid NOAGA! Ja parim, mida politsei suudab teha on nad MAHA LASTA ja tembeldada nad terroristideks !? Palun ärge olge nii pimedad. Palestiinlased on samavõrd terroristid kui eestlased 90ndatel Laulukaare alla kogunedes.

Neli Iisraeli sõjahelikopterit lendasid väga madalalt üle Ramallah. Hirmu tekitamine õnnestus. 

"Hirmu ja painete tagajärjel väheneb ühiskonna sidusus. Hättasattunud, väärikuse kaotanud või heitunud inimesi on lihtne allutada ja manipuleerida." (E.Kulbok-Lattik)

Võib-olla on see blogi postitus liialt emotsionaalne aga raske on neutraalseks jääda.

Turul

Mulle on turud alati meeldinud, selle lõhn, värvid, hääled tekitavad tunde, et oled sattunud teise maailma. Ramallah turg, mis on kodust 5 minuti kaugusel on mu uus lemmik. Käisime seal ostlemas korterikaaslase Philliga, filmisin ka veidi :

Eriti head on praegu mandariinid ja hurmaad, mis on palju tugevama maitsega kui Eestis.

Üleeile proovisin kohalikku alkoholi nimega arak. Lõhnas nagu LAGRITS! Võiks arvata, et minusugusele suurele lagritsa fännile meeldib ka selle lõhnaline jook aga.... see oli üsna mõruda-kibeda-hapuka-lämmatava maitsega. Igasugused keelatud naudingud nagu alkohol ja suitsud on siin kallid.
Popis baaris:




Täna on mul siin kuues päev ja selle aja jooksul olen näinud ainult ÜHTE inimest palvetamas. Seegi oli väga suvalises kohas- otse prügikasti kõrval. Kutse palvetama ei ole ka nii vali kui oli Indoneesias. Naised kannavad hidšaabe(rätt mis varjab juukseid, kuid nägu on näha), nägu on neil aga üldjuhul üsna tugevalt meigitud- jällegi erinevus Indoneesiast. Täis burkades(nii et silmadegi ees on võre) olen kohanud ainult paari. 

Paratamatult võrdlen kõike Indoneesiaga, siit saad lugeda Indoneesia Karolini blogi.
Viimase lohutava võrdlusena, eriti enda vanaemale ja teistele ülemuretsejatele, võin öelda, et kui Indoneesias elatud sain siis siin palju läänelikumas riigis ei ole mingit probleemi.

Olgugi, et palvetajaid ei ole kohanud, olen näinud see-eest pea iga päev demostratsioone/meeleavaldusi. Peamiselt on need ühe palestiina poisi toetuseks kes umbes 78 päeva on Iisraelis vangis olles näljastreikinud. Siinsest poliitilisest olukorrast on võimatu mööda vaadata ja eeldada, et see sind ei mõjuta.

Kõige naljakam sõna araabia keeles on minu jaoks: `jumping`, mis tähendab `võib-olla`

Marhaba!

Kolm päeva olen Palestiinas/Iisraelis olnud, kaks neist elanud.

Sõit siia läks üsna libedalt, või noh... Tallinnas sõitis lennuk nii kaua maadpidi, et arvasin jõudvat juba tagasi Arukülla kui lennuk ümberpöörde tegi ning vahukooresesse taevasse startis. Istanbulist Tel Avivi minevas lennukis pidin istuma vähemasti tund aega, kuna viimasel hetkel teatas piloot tehnilisest rikkest, mida parandama asuti.

Sisenemine Iisraeli läks valutult, olin enda peas ettekujutanud kõledat ruumi, kus lauataga pea istuma ning kõikuvat lampi selle kohal, kus ma valedidektor pulsil küsimustele vastan. Selle asemel seisin putka ees. Küsiti, kas ma lähen Palestiinasse, ütlesin, et "Ei" ning pääsesingi. Üldselt tekitab poliitiline situatsioon peas pidevalt seoseid Georg Orwelli raamatu 1984ga. Aga see on esimese kolme päeva tunne. Mina tunnen ennast igati turvaliselt.

Tundub, et oleksin siin olnud juba vähemasti nädala, kuna olen näinud ja teinud palju asju tänu maailam parimale giidile - Agele või Ema nagu korterikaaslased teda kutsuvad. Age lihtsalt teab kõike! Mul on väga kahju, et ta reedel minema läheb, sest ta sobib oma hektilise iseloomuga siia hektilisse linna väga hästi. Natukene on nagu vastik tunne, et mina kolin enda tuppa ja olen õnnelik, et saan asjad lahti pakkida ja kõik nii sättida nagu tahan ning samal ajal pakib Age nukralt kohvreid. C´est la vie!

Kõik need kolm päeva ongi möödunud Age ja ühe teise korterikaaslase Palestiinast lahkumise vaimus. Mille tõttu on väga palju toimunud ning olen kohanud palju uusi inimesi ja parimaid kohti.
Täna tabasin ennast mõttelt, et mida järgmise 3 kuuga veel teha, kõik oleks juba nagu nähtud.

Täna käisime aga Silviaga (baleriin Peruust) põgenike laagris. Kõlab hirmutavalt aga tegelikult oli see tavaline küla. Seal elavad palestiinlased, kes on enda kodudest Iisraeli poolt minema aetud, kuid see juhtus nii kaua aega tagasi, et põgenike lapsed on suureks kasvanud ja on jätkanud seal elamist. Kellegagi ei rääkinud ja meil ei olnud ühtegi palestiinlasest tuttavat kaasas, et oleks lähemalt asjaoludest teada saanud. Kuid väidetavalt pidavat Iisraelased enda suva järgi tulema ja lapsi öösel kaasa võtma...

Pildid põgenike laagrist:
Mina ja Silvia


Mõranenud rahu:



Kõige koledamad(?) majad, mida põgenikelaagris nägin:



Kahjuks balletikooli juhatajat ei ole veel näinud aga olen tunde jälginud ning lapsed, keda on üsna vähe, tunduvad toredad

Mina ja Age tantsustuudios:



Muide, ma üritan ikka õppida araabia keelt ka ning esimene sõna, mida ma suutsin araabia tähestikus välja veerida oli TAKSO! Põgenike laagris hüppasime sisse ka lasteaeda  ja leidisn tähestiku, mul oleks ka sellist vaja...



Vaade köögi aknast:


Olen infopaduka alla sattunud ning teave hakkab juba maha tilkuma. Mis selle platsi nimi oligi ? Kus linnas me käisime? Mis selle toidu nimi oli...? Jne. Kiirem elu tempo ongi see mida otsisin ja Viljandis puudust tundsin. Loodan, et elu jätkub ka samas tempos kui alati kiirustav Age Eestisse naaseb.

Tunnen ennast endiselt veidi tulnukalikult siin. Kui Indoneesias olin superstaar siis siin olen kõigest staar, inimesesed vaatavad ja kõnetavad kuid ei pildista.

* Tundke ennast vabalt postitusi kommenteerima!