Sain Helenaga kokku ja suitsetasime minu selle hooaja viimast vesipiipu(nätsu tubakaga!) ning jututasime.
Õhtuks kutsusin sõbrad maja katusele päikeseloojangut vaatama. Selle maja katusega oli mul juba algusest enda story ning tore oli seal see seiklus ka lõpetada.
Pärast läksime baari ja unustasin äragi, et samal õhtul Tallinna poole kimama hakkan. 10 minutit enne taksoga kokkulepitud aega tõid sõbrad tagasi koju ja ootasime mu toas taksolt kõnet. Just sellesse hetkesse tahaksin tagasi minna, kus enne takso kõnet tundub minu minemine absurdne nali. Ja pärast kõnet reaalsus ja paanika.
Kuιdas καlliƽtada ռᎥi٫ eᴛ sｅｌІеst ϳätkᴜks ⋁äհeᴍɑstι aαsｔαkｓ ॽ ᗰidα öelᑯa, ℮t ｎαｄ ｊääκƽid ʍälеtaᴍa ĸᴜi ᴛäռᴜlᎥk oƖeռ πeᴨｄe еκsisт℮ոsӏ üleᎮ Miᑯa ve℮l ĸaαѕα հaаraｔa mäƖeƽтusеᴋｓ? Mɪｄɑ vｅеl ﺔ℮ldɑ, miѕ ütlｅᴍaτa jäι?
Ja siis sa lihtsalt istud taksosse, näed aknast sõpru kaugenemas või sina kaugened nendest(?) nii meetrites kui ka elus. Ja lahkumine ongi läbi. Üks ukseprõmm, üks pilk - see on nii lihtne ja kiire. Sa ei tunnegi, et lahkud, alles pärast sellele mõeldes saad aru kibedusest.
Aga see ei olnud sugugi viimane kord kus teel Ramallah´st Tel Avivi lennujaama pidin takso ukse enda järel kinni lööma. Esiteks Kalandia kontrollpunktis kahtlustati, et Eesti on Pakistani lähedal, mis omakorda tõstis potensiaalset terroristi protsenti! Pidin autost väljuma ja kohvrid lahti tegema.
Pärast 20 minutilist sõitu tuli järgmine kontrollpunkt, kus taaskord meid rajalt maha võeti. Otsiti läbi terve takso ning minu pagas tegi mitmel korral lõbusõitu läbi röntgenmasina. Küsiti küsimusi. Pandi punaed kleepsud number seitsmeteistkümnega....mõtlesin, et saan vähemasti enda kleepsualbumisse kleepida.
Lennujaamaski ei läinud turvakontrollist läbi nagu libe kala, vaid võeti rajalt maha nagu metskitse. Kogu käsipagasilt võeti lõhkeaine proovid, arvutit kontrolliti 5 minutit läbi masina - tegemist on ipadi moodi vidinaga. Mina pidin x-ray masinas käed üles tõstma, pärast seda püksivärvli alla keerama pommi prooviks ja jalgevahe piiksutati masinaga läbi. Mitmel korral silitas turvatädi sääri, et kindlaks teha ega mul seal midagi ei ole, kuigi see oli ilmselge - mul olid seljas liibuvad retuusid, kust kõik oleks läbi näha. Õnneks paljaks ei pidanud võtma.
Kuna relvi kandvaks terroristiks ei osutunud siis lennukist maha ei jäänudki. Kahjuks kaotasin küll kottide pealt punased nr17 kleepsud ära nii et kleepsuraamat jääb tühjaks.
Eestis maandumisel tegi lennuk tavapärase jõnksu kokkupuutel maaga, mina aga nägin parasjasti unes, et olen Palestiinas autos ja tegemist oli järjekordse magava politseinikuga.
Millal see päike juba loojub, olen viimasel kolmel päeval Eestis omaette arutanud....
Ei saa aru, kas see, et praegu Eestis olen on uni või oli Palestiina uni ning see reaalsus. Või on reaalsus kusagil kolmandas kohas peidus ?!
Homme lähen vanemate kodust Viljandi koju, kus minu kohalolu konsentratsioon oli suurem. Ilmselt tunnen seal rohkem muutusi ning ehk niidab jalust maha see tagurpidine kultuurišokk. Mitte, et ma seda ootaks...
...ootan aga võimalust tagasi Palestiinasse minna.
Tavaline õnnelik palestiina Karolin:
Väike muusikavideo lõppu
